Andres Inn: Kas Eesti valis õige viisi turismireklaamiks?

Ah jaa, Eesti – digiriigi lipulaev, keskaegsete linnamüüride kodu ja… influencer, kes haukus otse-eetris jalgpallile. Tere tulemast tippklassi maksupõhise pehme jõu diplomaatiasse: 30 000 euro eest korraldatud IShowSpeedi külaskäik Tallinna. Sest kui miski Eesti turismistrateegias puudu oli, siis kindlasti 19-aastase ameeriklase heakskiit, kelle jälgijad ei oska sõnagi «Estoniat» kirjutada, rääkimata sinna reisimisest.

Alustame põhiküsimusest: IShowSpeedi jälgijaskond koosneb peamiselt Ameerika puberteetidest, kelle jaoks Euroopa on umbes samal kaugusel kui «Elden Ringi» salajane level. Tüüpiline vaataja ei leiaks Eestit gloobuselt isegi siis, kui see vilguks LED-tuledega ja mängiks kaerapõimingu techno-remixi. Küsimus pole mitte selles, kas nad Eestisse kunagi reisivad, vaid kas neil on pass, raha või emalt luba minna kodust kaugemale kui kohalik Walmart.

Aga see ei peatanud Visit Estoniat, kes otsustas klikkide nimel julgelt 30 000 eurot lennukisse visata. Miks rahastada regionaalseid turismiarendusi, parandada mitmekeelseid viitasid või teha midagi, mis meelitaks Eestisse päris turiste, kui saab hoopis lennutada siia noormehe, kelle tuntus põhineb suures osas sellel, et ta karjus veebiavarustes «SIUUU» ja süütas toas ilutulestikku?

Külaskäigu tipphetked? Vanalinna külastus jäeti turvakaalutlustel viimasel hetkel ära – sest noh, kes tahaks näidata Tallinna kõige atraktiivsemat osa – ja see asendati Noblessneris sauna, autoga «driftimise» ja kohtumisega Robert Griffin III-ga. Tõeline elamus, kui oled algoritm.

Ja loomulikult, rahvustants. Järgnes kohtumine peaministriga, sest mis saaks olla riikliku väärikuse tipuks kui valitsusjuht pildil koos mehega, kelle karjääri tipphetk on «Minecrafti» kaevundamise ajal kõrvulukustavalt karjumine.

Kõike seda põhjendati turundusvabriku klassikaga: «nähtavus», «pehme jõud», «brändikuvand». Aga olgem ausad – nähtavus ei tähenda midagi, kui see toimub vaatajate silmis, kes arvavad, et Euroopa on mingi üks suur aquapark. Kas keegi tõsimeeli usub, et 1,9 miljonit pubekat, kes klikkisid IShowSpeedi streamile, otsivad nüüd «kuidas rongiga Tartusse saada»?

Ja TikToki klipid? Juba levivad, muidugi. Enamik neist kujutab Eestit läbi karjumise, joovastuse ja lagunenud ujuvplatvormide prisma – mis, kui järele mõelda, on täpne metafoor kogu ettevõtmise kohta.

Kas sellest tuleb turismibuum? Tõenäoliselt mitte – välja arvatud juhul, kui me nimetame Pärnu ümber «Fortnite Beachiks» või paigaldame Lahemaa rahvusparki 24/7 GoPro, mis filmib kedagi kitsi karjumas.

Äkki peaks enne järgmise 30 000-eurose mõjutajafestivali korraldamist korraks järele mõtlema. Sest kui Eesti rahvusvaheline kuvand sõltub Speedist, siis oleme me juba tagurpidikäigul.