Martin Helme: Teate, mida meil on sama palju kui raha? Valitsuspoliitikute valetamist!
Autori sõnul on Eesti riigirahandus viimase nelja aasta jooksul muutunud järjestikusteks puudujääkideks ja võlgadeks. Vigade tunnistamise asemel toidab võim rahvast magusate lubadustega „tasakaalus eelarvest“ ja „langevatest maksudest“. Prognoosid osutuvad valeks, kulud kasvavad, ostujõud langeb ning valijatele müüakse miraaži „õitsvast tulevikust“.
Teate, mida meil on veel sama palju, kui raha?
Valitsuspoliitikute valetamist!
Valetati siis, kui räägiti, et EKRE ja Martin Helme on riigirahanduse niinii tuksi keeranud, et no midagi ei jää üle, kõiki makse tuleb tõsta.
Tegelikult oli riigieelarve ja majandus 2021. aasta alguses, kui Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus riigi üle võtsid, täiesti korras. Hulluks läks alles seejärel.
Viimased neli aastat on igal aastal eelarvedefitsiit olnud suurem kui varasemate valitsuste ajal ja riigivõlg kasvanud kiiremini kui kunagi varem. Põhjuseks pöörane kulukasvu, et rahastada rohepööret, ukrainlasi, Rail Balticut, Tervisekassa suvepäevi ja haridusministri koroonatesti hankeid.
Valetatakse nüüd ka, kui öeldakse, et tegime riigirahanduse korda ja saab kõigil hakata palkasid tõstma ning vot nüüd!, nüüd enne valimisi, meie toome maksulangetused!
Kuulates valitsusliikmete jutte, tuleb silme ette «Naksitrallide» stseen, kus Muhv ütleb laias: «Jäätist! kirssidega! kõigile!»
Tegelikult jätkub kuni silmapiirini riigieelarve miinuses, igal aastal tuleb jätkuvalt jooksvaid kulusid katta laenuga ning riigi võlakoormus kasvab edasi. Mingil müstilisel viisil on just järgmine aasta lilleline ja helge, siis edasi tulevad varasemast veel suuremad miinused. Mingit tasakaalus või korras rahandust meil pole. Küll aga on kõikide pööraste maksutõusude tõttu riigi laekumised suurenenud ning VÕRRELDES VARASEMA PROGNOOSIGA on miinus väiksem. Täpsemalt 800 miljoni võrra väiksem. Seega, kui varem oli vaja riigi käimashoidmiseks laenata aasta peale raha umbes 1200-1300 miljonit, siis nüüd «kõigest» 400 või 500 miljonit. See ongi see «sitaks üle jääv raha»: kuna maksutulud katavad paremini ära jooksvaid kulusid, saab rohkem laenata ja kulutada võrreldes varasemaga. Geniaalne!
Eraldi tuleks esile tõsta kolme aspekti selle suure valetamise keskel.
Esiteks, prognoosid ei kõlba kassi sabagi all. Kõik eelnevad prognoosid on osutunud nii valedeks, et ammu tuleks neid koostanud inimesed lahti lasta ja kasvõi telefoniraamatust esimesed suvalised nimed asemele palgata – halvemaks minna ei saa. Igal aastal ennustab rahandusministeerium, et järgmisel aastal lõpeb kiire inflatsioon. Ja igal aastal tuleb välja, et ups, ei lõppenud. Sama ka sel aastal. Igal aastal ennustab prognoos, et tuleb hea tööhõive ja töötus langeb. Ja no ei tulegi. Ja igal aastal ennustatakse majanduse kasvu, mis ei realiseeru. Kõik need kolm näitajat muudavad oluliselt eelarvesse laekuva raha suurust. Kui tööpuudus on veidi suurem, laekuvad tööjõumaksud vähem ja kulub sotsiaaltoetustele rohkem. Sadu miljoneid. Kui inflatsioon on tegelikult ennustatust suurem, kulub ainuüksi pensionite indekseerimise ja kaitsekulutuste protsendi hoidmise tõttu sadu miljoneid rohkem. Kui SKP kasv osutub kasvõi veidi väiksemaks, on majanduse mahu pealt käibemaksu ja aktsiiside laekumine väiksem. Nende näitajatega mööda panek võimaldabki enne valimisi luua pildi, kus raha ongi «sitaks üle». Oleks, et neid vigu juhtub vahel, võiks öelda, et prognoosimine ongi tänamatu töö. Aga kui juhtub igal aastal ja ikka nii, et Reformierakonnal oleks parem kampaaniat teha, siis tuleb need prognoosid naeruvääristada. Seda raha ei ole nii palju üle, kui räägitakse. Aga rääkima peab, sest siis saab õpetajate palku tõsta ja enda tõstetud makse alandada.
Teiseks, ka sel aastal ei jõua inimeste ostujõud tagasi sinna, kus ta oli EKRE valitsusest välja kukutamise ajal ehk 2021. aastal. Isegi kui usume seda ülioptimistlikku prognoosi, mida meile näidatakse, saavutab inimeste ostujõud oma varasema taseme alles 2026. aastal ehk viis aastat järjest on inimesed hoolimata palgatõusust ja pensionitõusust vaesunud. Ja ma ei usu seda prognoosi. Kui räägitakse õpetajate või päästjate palgatõusust, siis nii, nagu kõik teised palgasaajad, on ka nemad ostujõu mõttes jätkuvalt vaesemad kui viis aastat tagasi. Kõik vajavad palgatõusu, et hinnatõusule järgi jõuda.
Kolmandaks, siiralt loodan (ja tegelikult ka usun!), et eesti valija ei ole nii loll, et läheb refikate ja E200 (ja sotside) pettusele ning hakkab neid kiitma plaanide eest vähendada makse. Jah, makse tuleb muidugi alandada. Nende tõstmine oli algusest peale vale, tegi inimesed vaesemaks ja ei aidanud ka riigirahandust, sest tõi kaasa majanduslanguse, mis omakorda põhjustas eelarvelaekumiste vähenemist. Me oleme kõigile maksutõusudele algusest peale vastu olnud ja kindlasti toetame nende alandamist.
Aga need tüübid, kes tegid meile automaksu, tõstsid käibemaksu, tulumaksu, aktsiise, maamaksu, kõiki lõive, kes võtsid ära lastetoetused, huviringi rahad ja lõpetasid maanteede ehitamise, ei tohiks küll mitte kelleltki isegi sosinal kiitust saada, kui nad nüüd tulevad ja müüvad end suurte maksulangetajatena. Eriti kui vaadata seda, mida kinnitab ka rahandusministeeriumi enda seisukoht, et näiteks maksuküüru kaotamisest ei võida isegi mitte keskmise palga saajad, vaid kõige rikkam kolmandik. Kõige vaesemat otsa ei aita see aga kuidagi. Küll aga rõhub just kõige väiksema palga saajaid enim käibemaks ja aktsiiside tõus.
Nii et ei, te ei ole riigirahandust korda teinud. Ei, eelarve ei ole tasakaalus. Raha ei ole «sitaks üle». Ja maksude küsimuses ei tohi Reformi, E200 ega sotse mitte kunagi usaldada.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.
Комментарии закрыты.