Vooglaid: demokraatiast ja kodanikuühiskonnast räägitakse Eestis ainult illusioonide loomiseks

Täna oleme kuulnud siin õige mitme kõneleja esituses laias laastus sama narratiivi selle kohta, et demokraatia ja kodanikuühiskonna seis on üldiselt Eestis hea. Ja ärge pange pahaks, ärge võtke isiklikult, aga mina pean küll ütlema, et suures pildis on see minu hinnangul lihtsalt üks suur vale. Ma ei süüdista teid selles, et te olete tulnud siia saali valetama teadlikult ja tahtlikult, aga mulle tundub, et ühel või teisel moel panustavad inimesed selle vale taastootmisesse vähem või rohkem ise sellest teadlik olles. Igal juhul ei saa nõustuda sellega, et Eestis on demokraatia ja kodanikuühiskonna seis üldiselt hea. See on minu hinnangul illusioon.

Kõigepealt, kui me vaatame demokraatia reaalset olukorda, siis mida me näeme? Meil on e-valimiste näol selline valimissüsteem, mida laias laastus ei usalda ligi 40% kodanikest. Ma arvan, et see on Euroopas täiesti pretsedenditu olukord. Pole teist riiki, Euroopa Liidus vähemalt, kus kodanike usaldamatus kasutatava valimissüsteemi suhtes oleks niivõrd suur. See on väga tõsine probleem. Niisugust valimissüsteemi ei tohiks kasutada, sest vastasel juhul tekib probleem riigivõimu legitiimsusega, kuna valimised teatavasti on võimu legitimeerimise mehhanism.

Teiseks, rahval ei ole õigust algatada referendumeid. Teatavasti kehtiva põhiseaduse kohaselt saab referendumeid algatada ainult Riigikogu ja Riigikogu pole pidanud vajalikuks teha seda rohkem kui 22 aastat. Varsti saab veerand sajandit täis, mitte ühtegi korda ei ole peetud vajalikuks anda rahvale kui põhiseaduse kohaselt kõrgeima riigivõimu kandjale võimalust ühegi riigielu küsimuse otsustamisel ise kaasa rääkida. Ainuke asi, mida rahvas saab otsustada, on see, kes peaks saama langetada kõik otsused nende eest. See ei kõla väga demokraatia moodi.

Rääkimata sellest, et rahval endal ei ole õigust algatada referendumeid, nagu see paljudes teistes riikides ju on ja nagu see oli ka Eesti Vabariigis 1920. ja 1933. aasta põhiseaduse kohaselt.

Edasi, rahval ei ole võimalust valida endale riigipead. Nagu Jaanus Karilaid osutas, ülevoolav enamus kodanikest sooviks, et rahvale tagastatakse õigus – õigus, mis oli tagatud ka 1933. aasta põhiseadusega. Aga ei, nüüdki, eks ole, toodi parlamendi menetlusse eelnõu, kus muuta presidendi valimise korda pikalt ettevalmistatud projektiks. Tegelikult tegeldakse ainult nipet-näpet asjadega, detailidega, pinnavirvendusega, aga see põhiküsimus, et kuulge, demokraatlikus riigis peaks olema elementaarne, et rahvas saab ise valida endale riigipea, sellest vaadatakse tuimalt mööda. Olgugi et ka mitmes naaberriigis, mis samuti parlamentaarse demokraatia mudelit viljelevad, on rahvale see õigus tagatud.

Edasi, tänagi kuulsime siin mitmelt poolt juttu sellest, kui vägev asi meil on ikka see rahvaalgatus.ee portaal. No absoluutselt ei nõustu! Mina ütlen, et see ei ole mitte lihtsalt väikese kasuteguriga asi, vaid see on miinusmärgiga asi. Parem oleks, kui sellist asja ei eksisteeriks, sest see loob illusiooni, justkui meil oleks rahvaalgatuse õigus kuidagi Eestis taastatud ja tagatud kodanikele. Ei ole! Sellel ei ole tegeliku rahvaalgatuse õigusega mitte kõige vähematki pistmist.

Kontseptuaalne probleem seisneb selles, et see petitsioon ei kohusta parlamenti sisuliselt mitte millekski. Siis tuleb loetud kuude jooksul võtta see petitsioon komisjonis ette, vaadata, mis seal kirjas on, lasta tutvustada inimesel, kes esindab seda petitsiooni, natukeselt seda asja, ja öelda, et suur tänu teile aja eest, et leidsite võimaluse siia tulla, nüüd palun minge ruumist välja, me jätkame arutelu. Ja suurima tõenäosusega läheb lihtsalt prügikasti.

Kui midagi sellest petitsioonist saab, kui sellest algatusest midagi saab, siis mitte selle tõttu, et kodanikud on seda nõudnud, vaid selle tõttu, et valitsuskoalitsioonis on niigi tegelikult toetus sellele initsiatiivile.

Nüüd edasi, päris rahvaalgatuse õigus, enne edasi minemata, tähendaks seda, et kodanikele peab olema õigus algatada nõudmisi, mis ka kohustavad parlamenti millekski.

Kui me vaatame 1920. ja 1933. aasta põhiseadust, siis me näeme, mida rahvaalgatuse õigus tegelikult tähendas. Toodi algatus parlamenti ja parlament oli kohustatud seda menetlema, muu hulgas suures saalis. Kui parlament ei võtnud vastu seda seadust, mille rahvas ei olnud algatanud, siis läks see seadus automaatselt referendumile. Ja kui nüüd referendumil rahva enamus võttis selle seaduse vastu, siis see ühtlasi tähendas umbusaldusavaldust parlamendile, sellepärast et need, kes pidid toimima rahva esindajana, olid toiminud rahva asendajana. Väga lihtne ja loogiline. Ühtlasi oli ette nähtud mehhanism, mille kaudu kutsuda esile erakorralised valimised, kui parlamendikoosseis ei lähtu reaalselt rahvaenamuse tahtest.

See on tõsine probleem meie praeguses poliitilises olukorras, kus võimul on valitsuskoalitsioon, mille toetus on ka nende kodanike seas, kellel üleüldse on parteiline eelistus, circa 12%. Ja ilma soovimata teha isiklikku torget, eks ole, meil on parlamendi esimehekski inimene, kes esindab parteid, mille toetus on viimastel andmetel langenud alla 1%. No see on ebanormaalne olukord, see ei ole ju mitte kuidagi demokraatlik. Inimesed ise ei näe selles midagi imelikku ega astu ka nendelt kohtadelt tagasi.

Kui nüüd kasutada viimast ajajuppi selleks, et rääkida, milline võiks olla päriselt kodanikuühiskond, milline võiks olla päriselt demokraatia, siis kõike need punktid, millele ma osutasin, tuleks arvesse võtta, tuleks tagada rahvaalgatuse õigus, referendumite algatamise õigus, presidendi valimise õigus ja ka selline valimissüsteem, mis oleks usaldusväärne ja tavalisele keskmisele inimesele ka reaalselt vaadeldav, mitte ei sõltuks usaldusest paari audiitori vastu, eks.

Lisaks sellele tuleks minu hinnangul lõpetada kas täielikult või praktiliselt täielikult ja ulatuslikult igasugune riiklik rahastus niinimetatud vabakonnale. See, mida nimetatakse vabakonnaks, ei ole ju tegelikult mitte mingisugune vabakond. Suures osas tegutseb see riigi käepikendusena, viib ellu riiklikku tellimust. Riik maksab tellimuse eest ja siis see niinimetatud vabakond viib tellimust ellu. Ja kontseptuaalseks probleemiks on see, et kodanikke käsitletakse riigi all olevatena, riigiteenistuses olevatena, mitte riigi kohal olevatena.

Päris vabakond peaks moodustuma vabadest kodanikest, kes ise koonduvad, ise panevad oma ressursid kokku ja ise seisavad endale oluliste põhimõtete eest. Et nad seda saaksid teha, tuleks ulatuslikult langetada makse, et inimestele jääks piisavalt vara kätte, et nad saaksid oma vara kasutada ka enda põhimõtete eest seismiseks ühiskonnas kokkukoondatult.

Ja isegi kui ei taha makse langetada, siis vähemalt võiks ju teha seda, et mitte riik ei jaga erinevatele vabaühendustele toetusi, vaid kodanikele jäetakse vabadus ise määrata ära, et näiteks 1% minu tulumaksust läheb nendele viiele ühingule. Mina otsustan, milliseid kodanikuühendusi mina tahan oma maksuraha eest toetada. Mitte nii, et minult võetakse karistuse ähvardusel raha ära ja siis kusagil Sotsiaalministeeriumis või mujal ministeeriumides otsustatakse, millistele – sageli ideoloogilistele – ühendustele, kes viivad ellu riiklikku tellimust, antakse tegevustoetused.

Nii et päris kodanike riik, päris kodanikuühiskond on sellises olukorras, kus kodanikud on päriselt riigi kohal, mitte riigi all. Riigivõim kuuletub kodanikele ja kodanike nõudmistele. Ja selleks on ka mehhanismid, et kodanikud saaksid oma nõudmisi ellu viia, mitte nii, et tegelikult koondatakse kogu võim kokku, nagu Maris-Liis Jakobson ütles, selleks et riigivalitsemine oleks tõhus. Kõige tõhusam riigivalitsemise vorm on diktatuur. Kui soovitakse midagi sellist praktiseerida, siis vähemalt öeldagugi, et demokraatiast ja kodanikuühiskonnast räägitakse ainult illusioonide loomiseks.

allikas