Seppa: Sõda, maa ja vabadus

Viimasel ajal on sõda palju kirgi kütanud. Mõnede jaoks on sõda ja sõdimine eesmärk. Neile on see elukutseks – töö, mille tasuks on pagunid ja tulemuspalk «magama pandud» vaenlaste eest. Tegelikult pole tänapäeval enam oluline, kus asub vaenlane, sest see asub igal pool seal, kus tapmise eest makstakse palka. Raha ja paguneid saab teenida mistahes riigis, peaasi, et seal oleks konflikt, mida relvadega saab «rahuvalvamise» eesmärgil «kustutada».

Pole uudis, et sõda on koht, kus kannatab rahvas ja kasu lõikavad sõjatöösturid. Sõda on töösturitele hädavajalik, sest see annab võimaluse õhku lasta arsenalide viisi laskemoona ja parim enne -tehnikat. Sõjast võidab ka meditsiinitööstus, mis saab arendada ja testida sõjas juppe kaotanud inimeste peal oma know-how’d – proteese, siirdamisi jne. Kahju, et pole välja mõeldud pea transplantatsiooni – esimene teadaolev vabatahtlik ilmselt loobus sellest riskantsest ettevõttest.

Me näeme TikTokis ja muudes infokanaliites värskeid uudiseid, kus sõjaks eskaleerunud erioperatsioon on välja lasknud küborgilaadseid poisse ja tüdrukuid. Asendatud juppidega õnnelike nägudega endisi sõdureid reklaamitakse kui inimkonna uut tulevikku – võimalust taastada oma jäse, kui see juhusliku õnnetusjuhtumi tagajärjel peaks kaotsi minema. Seejuures jäetakse mainimata, et see võimalus ei saa kunagi massidele kättesaadav olla. Reklaamis osalevad sõjatandri endised vägilased on arusaamatult õnnelike nägudega. Kas nad on rahul kunstjäseme üle, sest see on siiski parem kui mitte midagi, või eelistaksid nad enda ihuliiget selle proteesi asemel?

Need sõjaohvrite pilgud sunnivad esitama küsimuse: «Mille nimel need inimesed võitlesid?»

Mõne jaoks on see võitlus ideoloogiline. Teda on maast madalast õpetatud vihkama, näidatud vaenlast. Ta ei oska teisiti. Ta ei tea, et on olemas teine maailm, kus pole pähe istutatud vaenlasi, keda ööd ja päevad, parima aja oma elust, nottima käia.

Olles oma elus liha saamise eesmärgil käte vahelt läbi lasknud tuhandeid linde/loomi, siis tean, mida tähendab elu võtmine. Tean, mida tunneb elusolend surma eel, näen pilku – ja see ütleb rohkem kui te arvate võiks. Ma teen seda jätkuvalt, kuigi mitte hea meelega, vaid olude sunnil, sest mul pole seda kellegile delegeerida ja seepärast on nuga minu käes. Ma tean, kuhu torgata, et pikka piinlemist ei oleks. Ja seepärast ma ka tean, et tahtlike kannatuste tekitamine, piinamine või tapmine isikliku rahulduse saamise eesmärgil on perversne – see on mentaalne haigus.

See on lödipükslikkus, kus hambuni relvastatud lipilapilises mundris poisid ja nüüd ka juba tüdrukud rahuldavad oma ambitsioone teiste inimeste elude arvel. Kõige selle juures nad ise siiralt usuvad, et nad võitlevad vabaduse nimel – riigi kaitse ja maa nimel, aru saamata, et neil puudub vabadus. Enamus neist «sõjarditest» pole õppepolügonist kaugemale jõudnud. Nad pole kunagi tõelist sõda maitsnud, mis teeb neist kõvad ärplejad ja tegijad rahu ajal. Enamus neist ei sooviks kunagi osaleda päris lahingutegevuses. Aga kui antakse KÄSK, siis tuleb minna. Hetkega on kogu personaalne vabadus kadunud – nad on kõigest käsutäitjad sõjatööstusahelas.

Kuidas saab inimene võidelda vabaduse eest, mida ta faktiliselt ei oma?

Ta ju ei tea, mida see tähendab ja milles see seisneb, sest tal puudub vabadus otsustes ja vastutuses.

Sama teema on meil ka tsiviilisikutega, netimaailma kõvatajatega, kes päris elus ei suuda nuga, rääkimata relvast kätte võtta. Kõik, mis neid «kõvaks» teeb, on ideoloogilisest ajupesust tulenev «vapruseviha», mis reaalsetes oludes voolab vedelal kujul pükstesse. Kogu kõvadus muutub hetkega mingiks mööda sääri alla voolavaks haisvaks olluseks.

Meil on ka ärganuid, kes on nõus oma kodumaa eest sõtta minema, arusaamata, et tegelikult lähevad nad sinna riigi pärast, sest kodumaa ja riik on ühte patta pandud.

Vaadakem tõele näkku: sõja korral ei kao kodumaa ega maa kuhugi – see pole kunagi ka kadunud. See jääb alles ka okupatsiooni korral – on jäänud. Vahetub võim, võimalik, et riigikord jne. Seega kodumaad ei saa keegi ära võtta, sest eelkõige on see südames. Sünnimaa, mis ei lõpe olemast ka siis, kui vahetub võim. Maa ise ei kao kuhugi, isegi kui see võetakse üle.

Ma küsiks siinkohal taas: «Mille nimel siis inimene ikkagi võitleb?» Vabaduse? Missuguse vabaduse või missuguse vabaduse osa eest?

See pole see vabadus, mille nimel saaks enamus oma aatelist programmi täita. Rahvuse säilitamine on seotud riigiga. Rahvuslik enesemääratlemine on võimalik ainult riigina koos olles. Vabadus ja sõltumatus rahvusena on seotud riigiga. Lähete sõtta taolise vabaduse eest – sõdite riigi ja valitsuse nimel.

See pole see vabadus, mille nimel sõdida.

Vabadus ei eelda sõdimist. See ei saa tulla sõja või võitluse tulemusel. Vabadus tähendab sõltumatust otsustest, vastutust kohustuste eest riigist sõltumata, indiviidi tasemel. See on enesemääratlemine inimesena, kes suudab toimida väljaspool riikliku süsteemi või kasutab minimaalselt selle hüvesid. See on vabadus, mille nimel ei ole vaja sõdida kellegagi, ega süsteemi endaga. See on elu ise, kompleks erinevaid tegevusi.

Seega, kallid sõbrad, sõda ja sõdimine igas mõttes on täielikult vale.

Te võite küsida: «Aga mida siis teha, kui võõrväed sisse tulevad? Kas anname Eesti ära ilma ühegi pauguta?» Ma vastan: te ju ei anna Eestit ära. Eesti ei kao kuhugi, ei lakka olemast. Ta eksisteerib nimetusena teadvuses ja füüsiliselt asub teie jalge all. Seega ta oli, on ja jääb.

Ainuke aktsepteeritav võitlusvorm on vahetu enesekaitse. Kus mees või naisolevus kaitseb oma järglasi vahetu sissetungija või ründaja korral. Minna kollektiivselt sõtta selle sama põhjuse ennetamise eest on tõhus propaganda vorm, mis sunnib mehepoegi relva haarama ja minema faktiliselt riigi eest sõdima.

Mistahes põhjuse te endale ka ei valiks sõtta minemiseks, sõdite te kokkuvõttes riigi ja valitsuse eest, mitte ei kaitse kodumaad, mida keegi füüsiliselt ära võtta ei saa. Te ei kaitse naisi ega lapsi, sest sõjas saab neid alati surma! Sõjal on komme paisuda ja eskaleeruda mõõtmetesse, mis toovad kasu vaid sõjatööstusele.

Peale sõda jääb maha laastatud maa, mida tuleb üles ehitada, sest see näeb välja nagu ülesküntud uudismaa. Kes seda teeb? Kas olete endalt vahel küsinud: «Kui pole enam inimesi, siis kes taastab kõik selle, mis enne oli?» Sõda tähendab enamusele elustandardite langust – elu ei ole kunagi enam endine. Valides sõja, peame silmitsi seisma ka tagajärgedega. Me ei saa mõelda: «Mind see ei puuduta!» Puudutab, ja mitte vähe.

Kui me ei soovi samasugust saatust nagu seda on sõjas osalenud rahvastel, siis me peame tegema valiku. Ja see valik seisneb arusaamises, et sõda toob kasu ainult sõjatööstusele. Rahvas sõjas võitu ei näe.

Ma mõistan, et minu tekst ei sobi neile, kes on verbaalselt võimelised maha nottima neid, kes soovivad rahu. Nad näevad sõda kui ainukest võimalikku lahendust. Nad ei näe teisi võimalusi – neid on nii kasvatatud. Ja see on paratamatus, millega me peame silmitsi seisma – võtma selle, mis tuleb, mitte võitlema enda sees olevate viirastusvaenlastega, vaid säilitama väärikuse, jääma inimesteks.

Ainuke lahendus on mitte sõdimine!