Operatsioon tanker Argent/Jaguar peatamiseks rahvusvahelistes vetes oli järjekordne Eesti poolne provokatsioon. Ja väga ohtlik provokatsioon. Mingit reaalset ohtu väljaspool meie territoriaalmerd seilav tanker endast teadaolevalt ei kujutanud ning õigust seda peatada Eestil ei olnud. Mindi jõudu näitama, aga jõulise reaktsiooni peale (Venemaa hävitaja kohaletulek) taanduti saba jalge vahel, püüdes seejuures toimunut avalikkuse eest varjata. Info imbus avalikkuse ette hoopis Venemaa ja Poola sotsiaalmeedia kaudu.
Asjaomased ministrid jagasid seejärel juhtunut selgitades üpris väheveenvaid selgitusi, enam-vähem koordineeritud näis olevat vaid nn suure stratkomi infosulg. Üksmeelselt vaikisid kõikide ametkondade pressi-, avalike suhete-, kommunikatsiooni- ja strateegilise kommunikatsiooni osakonnad. Seda klaarides ütles pärast neljapäevast valitsuse pressikonverentsi peaminister Kristen Michal, et iga operatsiooni puhul hindab merevägi ise, kuidas ja kas sekkuda ning antud juhul oli sekkumise määr tema hinnangul piisav. Milline jaburus, et sellise poliitilise kaaluga otsuseid võiks langetada merevägi või isegi kaitseväe juhataja iseseisvalt, ilma poliitilise kontrolli ja suuniseta.
Kokkuvõttes jäeti endast hale pilt ning tõestati, et oleme tühikargajad. Isegi EPL/Delfi juhtkirjas nenditi seda: «Praegune lahendus jättis Eesti naerualuseks, lahendamata midagi. Olime kaugelt vaadates abitud ja peata.» Taas joonistusid välja meie asjaomaste isikute karjuvat ebakompetentsust ja riigi reaalset jõuetust varjutama pidavad poosid. Kuigi lollitada õnnestub vaid Eesti inimesi, jätkub meeleheitlik püüe näida kellegi või millegina, mis me tegelikult ei ole. Aga küllap on see täpselt see, mida välismaised isandad meilt ootavad, sest nagu hiljuti oma programmilises artiklis kirjutas Reformierakonna julgeolekupoliitika üks ideolooge Eerik-Niiles Kross: «Kremli provotseerimine või mitte – loomulikult peab Eesti seda tegema!»
Kuidas selline käitumine peaks Eesti huve teenima, jääb täiesti arusaamatuks. Vastupidi, kui provokatiivsest hoiakust ja sellest lähtuvatest provokatsioonidest ei loobuta, siis karta võib, et ühel hetkel päädib asi – täiesti ettenähtavalt – väga traagiliselt. Esimese asjana tahaksin mina teada, kes operatsiooni planeeris, kes kinnitas (st selle kasuks otsustas) ja kelle juhtimisel konkreetselt see läbi viidi. Ikka jälle peab rõhutama, et ilma isikliku vastutuse printsiibi teostumiseta ei loksu ükski asi meie riigivõimu teostamisel paika – kui keegi reaalselt vastutama ei pea, võib teha mida iganes, tagajärgi kartmata.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.