Täna on Eesti perede majanduslik ebakindlus suurem kui kunagi varem. See puudutab eriti üksikvanemaid, pensionäre ja lastega peresid, kes võitlevad iga päev kasvavate kuludega. See ei ole enam üksikute inimeste probleem, vaid süsteemne kriis, mille on tekitanud Reformierakonna valed poliitilised otsused.
2025. aastal oli inflatsioon Eestis keskmiselt 4,8%, see on ligi kaks korda kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige valusamalt lööb see madala sissetulekuga inimesi, kelle rahakotist hammustavad üha suurema osa toidu-, eluasemekulud ja energiakulud. Inimesed vaesuvad, kuna elu on tehtud kunstlikult kalliks.
Statistika näitab, et 2024. aastal elas suhtelises vaesuses 19,4% Eesti elanikkonnast, absoluutse vaesuse määr tõusis 3,3%. Inimesed ei tule enam toime ning on sunnitud ka pöörduma kohalike omavalitsuste poole. Seda soovitas ka meie hea peaminister.
Aga kujutage ette, 2026. aasta 1. jaanuarist on toimetulekupiir üksi elavale inimesele 220 eurot kuus. Ma ei kujuta ette, kuidas sellise rahaga on võimalik toime tulla.
Kusjuures tuletame meelde, et 2025. aastal tõusis tulumaks, käibemaks ja lisandusid erinevad maksud, nagu automaks. Ja nüüd, 2026. aasta alguses on teinud ka elektrihinnad järsu hüppe ja jaanuari keskmine elektri hind oli 15,4 senti kilovatt-tunni kohta. See on 68% suurem kui aasta varem.
See on otsene tagajärg rohepöördele, mis on teinud Eesti sõltuvaks juhitamatust tuule- ja päikeseenergiast. Valitsus surub meile peale rohelisi eesmärke, arvestamata inimeste toimetulekut. Kuidas peaks inimesed selles olukorras hakkama saama, kui elekter ja küte maksavad terve varanduse?
Veelgi haavatavamas olukorras on üksikvanemad. Statistika on karm: 2024. aastal elas suhtelises vaesuses juba 38% üksikvanematega leibkondadest ja see on 7,4 protsendipunkti võrra kõrgem kui varem. Absoluutses vaesuses oli 11% nendest peredest. Ja tekib jälle küsimus, kas me lubame lastel ja peredel nälgida, külmetada selle nimel, et kokku hoida 0,000% maailma CO2 emissioonist. Kus on see piir, kus te ütlete, et enam nii ei saa?
Ja kui me nüüd räägime ka eakatest, siis ka eakate hulgas on vaesus koguni 62%. 2024. aastal toodud statistikas oli üksinda elavate üle 65-aastaste hulgas 62%. Ja pensionid ei kata enam kulusid küttele, ravimitele ega ka igapäevatoidule. Inimesed, kes on kogu elu tööd teinud ja riiki üleval hoidnud, on nüüd raskes olukorras.
Ei kujuta ette, kui kaugele Reformierakonna juhitud valitsus on valmis minema rohepöörde eesmärke täites. Kas me lubame lastel ja pensionäridel kannatada, et täita neid Brüsseli kvoote? Meie, konservatiivid, seisame selle eest, et Eesti inimeste toimetulek oleks riigi prioriteet. Majanduskasv on riigi toimetuleku alus ja selle alus on ka odav elektrienergia.
Mida siis teha, et elektri hinda alla saada? Selleks on väga lihtsad sammud. Esiteks tuleb loobuda CO2-skeemis osalemisest. Tegemist on kunstlikult loodud maksuga, mis ajab meie oma põlevkivielektri kalliks. Teiseks tuleb vähendada või täielikult kaotada riiklikud lõivud ja maksud, mis moodustavad pärast CO2-tasusid suurima osa elektri hinnast. Need on valitsuse enda loodud koormad, mis hävitavad meie konkurentsivõimet ja teevad inimesed vaeseks.
Ja kolmandaks tuleb muidugi kasutada seda ressurssi, mis on meil alati olemas olnud, see on põlevkivienergia ja see teeb ka elektri odavamaks. Muidugi tuleb lõpetada juhuelektri igasuguse toetamise. Tuule- ja päikesepargid ei tohi saada riigi raha, kus nad destabiliseerivad võrku.
Minister on ka soovitanud, et inimesed valiks fikseeritud hinnaga elektripaketi. Tegelikult ongi Eestil kaks valikut. On Reformierakonna pakett, milles on elektri hind 0,5 eurot kilovatt-tunni eest – kallis, ebastabiilne ja ebaõiglane –, ja teine on EKRE pakett, umbes 0,05 eurot kilovatt-tunni eest – odav, stabiilne ja õiglane. See on valik ideoloogia ja terve mõistuse vahel.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.