Endine Riigikogu ja Tartu Linnavolikogu liige, Plaan B ümarlaua liige Urbo Vaarmann jagab oma mõtteid rahvusküsimusest.
Hiljuti oli mul vestlus oma vene keelt kõnelevate sõpradega ning pean tunnistama – olen nendega täiesti nõus. Mina ise olen eestlane, mul on vene rahvusest naine ning meie ühised lapsed ja lapselapsed räägivad eesti, vene ja inglise keelt. Olen selle üle uhke. See on meie pere rikkus – aga see on ka Eesti rikkus.
Minu lapselaps räägib kolme keelt vabalt ja kui ma teda vaatan, näen ma tulevikku, mis ei ole lõhestatud, vaid ühendatud. Ja ma küsin: miks me ei võiks sellist Eestit rohkem väärtustada?
Meie peres käime hea meelega Eesti kontsertidel, naudime meie kaunist eesti kultuuri ja muusikat. Kuid vahel naudime ka venekeelset muusikat või teatrit ning ma leian, et me ei pea ega tohigi seda häbeneda. Muide, armastame ka ingliskeelset muusikat! Kas see teeb meist vähem eestlasi? Ei tee. See teeb meist lihtsalt rikkamad ja avatumad inimesed.
Meie seas on palju vene keelt kõnelevaid inimesi, kes on sündinud Eestis, üles kasvanud siin, maksnud makse, töötanud ja loonud kodu. Nad ei ole «külalised», nad on meie kaaskodanikud. Miks me peaksime neid sundima õppima eesti keelt läbi ähvarduse ja surve, kui me võiksime hoopis pakkuda toetust ja tunnustust?
Kas me tõesti usume, et sund viib armastuseni? Et käsk ja trahv panevad keelt paremini rääkima kui austus ja soov kuuluda?
Eesti keel on meie riigi süda, seda peab hoidma ja õpetama. Kuid ühiskond ei tugevne siis, kui üks pool peab pingutama ja teine vaid hindab. Meil on aeg mõelda, kuidas me saaksime koos kasvada – eesti ja vene inimesed, ühel maal, ühise eesmärgi nimel.
Ja veel kord – kes siis tegelikult armastab Eestit rohkem?
Kas see inimene, kes on siin sündinud, kasvatab siin oma lapsi, peab Eestit oma koduks ja teeb igapäevaselt pingutusi, et keelt õppida ja panustada?
Või see, kellelt ootame täiuslikkust ning kui ta sellega ei suuda sammu pidada, lükkame ta tagasi või isegi saadame piirilt välja – riiki, kus ta võib-olla pole kunagi elanud?
Kas ei ole julmemat tegu, kui öelda inimesele, kes tunneb end eestlasena, et ta ei ole «päris»?
Mina usun, et Eesti tugevus seisneb just mitmekesisuses. See, et me suudame elada koos, rääkida kolmes keeles ja mõista üksteist. Me ei pea loobuma oma keelest ega kultuurist – vastupidi, me saame seda kaitsta nii, et ka teised tahaksid selles osaleda.
Mina valin austuse, koostöö ja ühise tuleviku. Eesti ei pea olema hirmu- või käsuriik. Ta võib olla tark, õiglane ja avatud riik, kus kolme keelt rääkiv lapselaps ei ole erand, vaid uus normaalsus.
Olgem rahvas, kes ehitab sildu, mitte müüre. Rääkigu meie lapsed eesti ja muudes keeltes – aga ärgu nad kunagi peaks kartma, kelleks neid peetakse.
Aga mis sina arvad? Kuidas peaksime edasi liikuma – et me kõik tunneksime end päriselt kodus, oma Eestis?
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.