Tänase Eesti ühiskonna allakäigu valguses on otstarbekas olla aus iseenda vastu. Nii mõtisklesin ma täna, kuidas orjast saab kultuurrahvas, pidades silmas eestlaste arengut.
Eesti rahvas on vaba, aga mitte alati meelelt vaba. Vabadus ei teki ainult piiride kadumisest või seaduste muutumisest – vabadus algab inimese sees. Kui vaim on veel seotud hirmu, kadeduse ja nn väikese meelega, siis ei oska see vabadust kanda.
Meie ajaloos on orjapõlvkond jätnud sügava jälje. See ei ole geen, vaid harjumus – põlvkondade jooksul kujunenud alandlikkus ja usaldamatus iseenda ning kaaslaste vastu. Orjameelsus avaldub siis, kui inimene ei oska oma vabadust kasutada loovalt, vaid tahab saada ainult võimu teiste üle. Sellisel juhul ei teki arengut ega uut kvaliteeti, vaid kordub sama allasurumise muster, lihtsalt teistes rollides.
Kultuurrahvaks saamine tähendab sisemist ümberkasvamist. See algab austusest – mitte hirmust. Austusest töö vastu, tõe vastu, ligimese vastu. Kultuurrahvas ei otsi süüdlast, vaid lahendust. Ta ei püüa oma positsiooni parandada teise arvelt, vaid mõistab, et tugev saab olla vaid üheskoos.
Vaid suuremeelsed inimesed suudavad saavutada tõelise arenguhüppe – mitte teisi allasurudes, vaid teisi kaasates. Suuremeelsus ei ole nõrkus, vaid küpsuse tunnus. See on teadmine, et iga inimene, iga mõte ja iga tegu võib olla osa millestki suuremast – meie rahva vaimsest kestmisest.
Kui suudame kasvatada endas seda suuremeelsust, mõtlemisjulgust ja vastutust, siis ei ole me enam lihtsalt rahvahulk, vaid rahvas, kes väärib oma vabadust.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.