Olen uurinud ja vaadanud. Arutlenud ja mõtisklenud. Mulle ei meeldi see areng, kuhu Eesti riik on teel! Mitte üks gramm!
Uppis majandus, katastroofiline sündimus, julgeolekuline ebakindlus tuleviku suhtes, mis põhjustatud otseselt riigi ebakompetentsest juhtimisest ning ametnike vastutamatusest tingitud omavolist (mida võiks tinglikult nimetada ka süvariigiks).
See ei ole see Eesti Vabariik, mida lootsin 90ndate alguses riigi positiivses arenguperspektiivis näha! See on tulevikuta riigimudel, mis on hullem ENSV aegsest okupatsioonist! Miks hullem? Aga seepärast, et okupatsiooniajal me teadsime, kes on vastane/vaenlane ning seetõttu rahvas hoidis kokku/ühiskond oli enam-vähem monoliitne ning taastootis ennast (vaatame kasvõi eestlaste sündimust ENSV ajal). Praegu oleme killustunud ning segaduses (oleme ju enda riigis ning kõik peaks olema parimas korras, kuid ei ole!) ning seetõttu äärmiselt haavatavad, et mitte öelda — oleme Eesti riigiga jõudnud katastroofi äärele!
See olukord peab muutuma! Eesti poliitika juhtimisel tuleb aru saada, et:
- geopoliitika mõjutab otseselt ka riigi siseelu;
- kriitiline tootmisahel ja tootmisvõimekus (sh tugev regionaalne elu) on vaja tuua tagasi Eestisse;
- Eesti huvid rahvusvahelises suhtluses tuleb seada esikohale (ja kõigepealt tuleb need huvid sõnastada).
Lisaks: ametnikud tuleb panna vastutama oma tehtu ja tegematajätmiste eest! Ehk piltlikult — ametnike tekitatud süvariik, kes täna Eesti ühiskonda oma tegemistega sõna otseses mõttes lõhub, tuleb likvideerida ning muuta selle edasine tekkimine võimatuks läbi ametnike vastutuse!
Eestis ei ole täna mitte ühtegi poliitilist jõudu, mis oleks selgelt sõnastanud Eesti põhiseadusliku ülesande täitmise, mis kirjas Eesti Põhiseaduse preambulis! Mitte ühtegi! 30+ aastat on see töö tegemata. Pole alustatudki!
Samuti ei ole sõnastatud uut kursi Eesti ühiskonnale. Isegi kui on mõnel erakonnal tehtud osa sellest tööst, siis kogu tegemist on jäänud ilmestama sihitu tõmblemine eri suundades/oma ego pealesurumine.
Vaja on täiesti uut lähenemist. Seega otsustasin panna õla alla liikumisele Plaan B Eestile. Ma täna ei tea, kas see on see, mis Eesti tulevikuvankri tagasi rööbastele veab, kuid kui ei usu sellesse ega panusta sellesse, siis kindlasti midagi ei muutu. Seda tean.
Lugesin läbi Plaan B programmi. See kõnetas! Teades varasemast ka inimesi, kes selle tee on juhtida võtnud, siis ka see annab kindlust.
Seega julgustan ja innustan teid, head sõbrad, samuti seda lugema, kaasamõtlema ning võimalusel ka liituma!
Ma saan aru, et paljud mõtlevad, et nii ehk killustame ju veelgi olemasolevaid alternatiive. Ühest küljest õige tähelepanek, aga teisest küljest peame mõistma, et mingil põhjusel need alternatiivid pole osutunud piisavalt elujõuliseks. Üks põhjus on olnud kinni isikutes, nende ettevalmistuses, kes neid alternatiive on juhtimas, teine põhjus eesmärgis, miks alternatiiv tekkis ja kolmas põhjus sõnumis ning selle selguses. Olles ise olnud mõne varasema initsiatiivi eesotsas, tean nende evolutsiooni plusse/miinuseid, sh hääbumise põhjuseid. Kõiki neid kogemusi on võimalik kasutada, vigu proovida vältida.
Kõige lihtsam, mida saame täna teha, on käega lüüa ja mitte midagi ette võtta! Kuid see Eesti elu paremaks ei muuda ja pärast saame ainult iseenda laiskust kiruda. Parem võtame midagi ette! Kui kohe ei õnnestu! Siis teeme uuesti! Teeme paremini! Niikaua kui õnnestub!
Muudame Eesti ühiskonna/riigi koos elamisväärseks ja turvaliseks! Selliseks, mille peale mõeldes tekib südamesse soe ja rõõmus tunne! Selliseks, mida sooviks kaitsta ja mille üle saaksime koos uhkust tunda.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.