Üsna huvitav intervjuu selleks, et aru saada, millises paradigmas Venemaa tegutseb. Teadmatus on õnnetus, paraku meil ei soovita aru saada üldse oma suurest naabrist. Leitakse lihtsalt, et see on ettearvamatu. Paraku nii see ei ole. Ja ajalugu näitab, et elementaarse reaalsuse ignoreerimine viib kaotuseni varem või hiljem. Aga ikka ja jälle leidub hulk põmmpäid, kes ajaloost ei soovi õppida, vaid arvavad, et nemad suudavad nüüd paradigmat omal soovil ümber kujundada. Mis me sellega endale saame, on vaesumine, häving ehk kaotuse kogu ühiskonna jaoks pikemaks ajaks.
Isegi vaadates tänast Ukrainat, siis Ukraina on juba kaotanud, olenemata sõja lõpptulemusest= purustatud /reostatud alasid taastatakse järgmised 100 aastat, lisaks 10+ miljonit inimest ilmselt enam tagasi riiki ei too, rääkimata lisanduvatest miljonitest sündimata lapsest selle sõja tagajärjel.
Tulles tagasi intervjuu juurde: Prantsusmaa/Inglismaa on läbi sajandite toetanud sõjalist konflikti Venemaaga enda huvides, mis sellest, et kaotavad lõpuks sellest need, keda need riigid on toetanud. Intervjuus on pikemalt lahatud Rootsiga sõja tagamaid ning tulemust.
Meil on täna viimane aeg lõpetada Inglismaa/EL sõjapistrike tuules lendamine, sest meil ei ole mittemingit võimalust kogu seda kaost positiivseks arenguks keerata! Mittemingit! Me oleme kaotanud siis kui meie valitud poliitika tõttu Venemaa meid okupeerib ning samuti oleme kaotanud siis kui Venemaa mingi ime läbi peaks lagunema ning meid ei okupeeri! Mõlemalt juhul saame päranduseks purustatud infrastruktuuriga vaese riigi demotiveeritud ja masendunud elanikkonnaga neist, kes pole jõudnud pageda.
Kas tõesti tahame sellist tulevikku? Või me ikka ei suuda aru saada, et meie soovmõtlemine ei aita karvavõrdki reaalsust muuta ja viib Eesti hävingusse?
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.