Iraani-vastase agressiooniga seonduvalt ilmnenud asjaolud peaksid panema ka meid väga tõsiselt mõtlema ja paralleele tõmbama.
Iraani kogemustele tuginedes peaks nüüd olema piisavalt arusaadav, miks on Venemaal eluline huvi, et USA ja NATO ei paigutaks oma baase tema piiride taha.
Nähtub ju väga selgelt, et kaitseotstarbelisena esitletud baase mitte ainult saab kasutada, vaid kasutataksegi agressiooni ellviimiseks.
Ühtlasi peaks olema arusaadav, mida tähendab baaside võõrustamine kuuma sõja tingimustes.
Ehk siis mündil on kaks külge: ühelt poolt näeb Venemaa tema piiri äärde rajatud USA või NATO baasides põhjendatult julgeolekuohtu – ning selsamal põhjusel on need baasid ka asukohariikidele reaalseks julgeolekuohuks.
Seda enam, et Venemaa võimekus oma huvide eest seista on midagi sootuks enamat kui Iraani oma.
Meile on aastakümneid sisendatud, et enese võimalikult tihe sidumine USA välispoliitilise agendaga on meile suureks julgeolekugranatiiks.
Seda tehes on aga süstemaatiliselt välditud tõdemust, et USA välispoliitilist agendat ei hakata mitte kunagi ellu viima Eesti huvides — just nagu ei ole seda ellu viidud laheriikide huvides.
Kindlasti haakub see tõdemus kaitseminister Pevkuri kurjakuulutava kinnitusega, et Eestisse võidakse paigutada nn liitlaste tuumarelvad, ilma et avalikkus sellest midagi kuuleks.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.