Tõepoolest – paljud poliitikud on kasutanud Ukraina sõda ennekõike eneseupitamiseks ja oma karjääri edendamiseks. Täiesti läbinähtavalt nii see on. Riigikogus olen seda näinud oi-oi kui palju.
Ent olgem ausad, mitte keegi pole seda teinud tulemuslikumalt kui Kaja Kallas. Kui enne sõja puhkemist oli ta koroonadiktatuuri jõustades oma poliitilise kapitali täiesti maha mänginud, siis suurema sõja käivitamine Ukrainas kujunes tema jaoks justkui päästerõngaks, sülle kukkunud õnneks.
Kallas haaras sellest võimalusest otsustavalt kinni ja hakkas süsteemselt üles ehitama oma rahvusvahelist profiili, tuues oma karjääriambitsiooni rahuldamisel Eesti huvid külmalt ohvriks. Muudkui vaesuv ja hääbuv Eesti on tänaseks seal, kus ta on – õnnetus olukorras.
Aga järjepidev enese esitlemine kõige suurema Ukraina toetajana võimaldas Kallasel samaaegselt (kombineerituna nahaalse valetamisega) mitte üksnes peaministri ameti säilitada, vaid ka liikuda sealt edasi Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja kohale. Seda kõike hoolimata asjaolust, et juba peaministrina oli ta vaieldamatult jõudnud ilmselge ebakompetentsuse tasemele.
Ent poliitilises karjääris edenemiseks ei olegi vaja ei kompetentsust (sisulist pädevust) ega ka moraalset selgroogu – vastupidi, sageli on need hoopis takistuseks. Reaalselt piisab piiritust edevusest, suurest tahtest, laitmatust kuulekusest, sihikindlast edasipüüdlikkusest ning oskusest õigel hetkel kehastada parajasti sobivaid narratiive, sõltumata nende tõeväärtusest.
Just selliste omaduste kombinatsioon ongi see, millega Kaja Kallas on oma karjääri üles töötanud. Ta on osanud end esitleda kui moraalne majakas ja vankumatu lääne väärtuste kaitsja – isegi kui tegelikud teod ja nende tagamaad on sageli peegeldanud midagi sootuks muud. Nagu teame, ei ole tal olnud mingit probleemi kutsuda kõiki ettevõtteid katkestama ärilisi suhteid Venemaaga, rahastades samal ajal oma abikaasa Venemaa-suunalist äri. Jne.
Selles mõttes tuleb tõdeda, et tragi naine – ta on mänginud oma kaardid välja paremini kui keegi teine, lähtudes neist mängureeglitest, mille kohaselt tänapäeva poliitika toimib. Tulemus, st väga kõrge ametikoht EL-i struktuuris räägib enda eest. Isegi, kui mingeid sisulisi eeldusi sellel ametikohal tegutsemiseks ei ole ja suur Ukraina abistamine viib Ukraina iga mööduva päevaga üha süngemasse olukorda, siis ametikoha saamine ja sellega kaasnevad hüved on fakt, mida teised võivad vaid kadestada.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.