Head kuulajad ja vaatajad. Pärast seda, kui eelmisel neljapäeval kukkus Lätis taas alla kaks Ukraina lahingudrooni, millest üks tabas teatavasti kütusehoidlat, teatas riigi kaitseminister Andris Spruds ametist tagasiastumisest (ERR, 10.05.2026). Kas poliitilise mängu osana või mitte, aga vahetult enne Sprudsi tagasiastumise teavitamist asus seda nõudma ka peaminister Evika Siliņa. Iroonilisel kombel on tänaseks tagasi astunud temagi (ERR, 11.05.2026, Ragnar Kond).
Kas pole tähelepanuväärne, kui erinev on Läti poliitikas reaktsioon drooniintsidentidele (ERR, 07.05.2026, Ragnar Kond), mis on vägagi sarnased Eestis toimunuga? Tegelikult on strateegilises plaanis sõjadrooni sissesõitmine Auvere elektrijaama juures oluliselt tõsisemgi juhtum kui see, mida kogeti Lätis. Ei Pevkuril ega Michalil (vastavalt Eesti kaitseminister ja peaminister — toim.) tule aga tagasiastumine mõttessegi ja meediagi pole seda neilt nõudnud.
Viimane drooniintsident tekitas segadust ja hirmu mitte ainult õigeaegse ohuteavituseta jäänud Läti elanikes, vaid ka infosulgu jäänud poliitikutes. Kokkuvõttes soovis Sprudsi umbusaldada mitte ainult opositsioon, vaid ka osa koalitsioonist. Kuigi Siliņa sõnul näitas juhtunu veenvalt, et kaitsesektori poliitiline juhtkond ei ole suutnud täita oma lubadust tagada Läti territooriumi kohal turvalist taevast, lisas ta ühtlasi, et Sprudsi taandamist ei tinginud mitte ainult hiljutised drooniintsidendid, vaid üldine olukord kaitsesektoris. Siliņa tegi ettepaneku nimetada uueks kaitseministriks kolonel Raivis Melnise, kes ka ettepaneku vastu võttis (ERR, 12.05.2026). Kuigi manööver on kahtlemata sisepoliitiliselt laetud, tähendab see siiski, et Läti kaitseministriks sooviti professionaalset sõjaväelast. Niisiis valmistab Läti peaministrile tõsist muret üldine olukord kaitsesektoris (ERR, 03.09.2026).
Aga paralleele tõmmates peaksime küsima, kuivõrd erinev on reaalne olukord Eesti kaitsesektoris? Missugused põhimõttelised muutused on toimunud pärast mullust hävitavat Riigikontrolli auditit või kas need on üldse aset leidnud? (ETV, Aktuaalne kaamera, 03.09.2025, Margus Saar). Riigikontroll leidis Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste arvepidamises hulgaliselt probleeme, nagu põhjendamatud ettemaksed või ebaselge varade arvele võtmine. Samal ajal liigub kaitsevaldkonda üha rohkem raha. Riigikontrolli hinnangul vajavad sellised probleemid otsekohest lahendamist.
Et asjade üldine seis on viisakalt väljendades hapu, sellest saab aimu ilmselt kõige valitsusalandlikuma meediaplatvormi Delfi hiljutisest juhtkirjast (Delfi, 12.05.2026). Nimelt täheldab isegi Delfi murega, et oleme suurendanud kaitsekulutusi enam kui 5%ni SKT-st, mis teeb ümmarguselt 130 eurot inimese kohta kuus, mis omakorda tähendab üle viiesaja euro neljaliikmelise pere kohta kuus. Mõelge korraks rahulikult selle numbri peale. Rohkem kui 500 eurot igas kuus neljaliikmelise pere kohta – niisugust koormat on isegi laenurahaga raske kanda, nendib Delfi toimetus. Aga mitte vähem oluline kui nimetatud summa on küsimus sellest, mida konkreetselt oleme ikkagi nende hiiglaslike summade eest saanud ja saamas?
Olen oma kommentaarides korduvalt viidanud, et kasvav protsent SKT-st iseenesest ei ole riigikaitse kvalitatiivsele paranemisele viitav parameeter või argument. Kui isegi ettevõtte äriplaanilt eeldatakse äärmist numbritepõhist konkreetsust ja detailsust, siis riigikaitsekavad näivad olevat pigem pehmed loomingulised mõttepaberid. Raamatupidamisest ärme parem räägigi.
Ometi ei ole militaaralal ja humanitaaralal palju muid puutepunkte peale omamoodi käsitluse inimelu pühadusest ja puutumatusest. Täpsemalt – õigustatud erandite loomine ja kinnistamine. Millal on õigus tappa võõraid ja millal on põhjendatud vajadus saata surma omasid? Võhiklikest poliitikutest riigikaitse kõrgemad korraldajad, nagu ka poliitilise määramise teel väejuhi seisusesse tõstetud sõjaväelased, teevad aga panuseid nagu kasiinoomaniku pojad. Kui Fortuna naeratab, kasseerin võidu sisse. Kui mitte, hoiab diiler moka maas (Postimees, 18. august 2025, uuendatud 16. mail 2026).
Teatavasti kantakse praegu sõjatööstuskompleksile meeletuid summasid maksumaksjate raha. Selles vastupandamatus tõmbes liiguvad ka kaitsevaldkonna juhtivad tegijad reas suuremate padade juurde (Eesti Ekspress, 22.04.2026, «Riigikaitse suur rahvasteränne. Kuidas Eesti tippametnike teed viivad raketitootjasse», Frankenburg, Pille Ivask ja Urmas Jaagant). Ikka ettevõtetesse, mille idundamises on ise viisil või teisel osaliseks oldud ja kust nüüd minnakse teenitud priskeid dividende välja võtma. Sest sellist pöörast aega, kus riiklikud riskikapitali fondivalitsejad kingivad alustavatele ettevõtetele kümneid miljoneid stardiraha, pole enne olnud (Äripäev, SmartCapi Kaitsefond tegi esimese investeeringu – 10 miljonit eurot Darkstari fondi, 09.07.2025).
Nagu juba öeldud, on asjade selline seis pannud nihelema isegi Delfi, mille toimetus leiab, et Kaitseministeerium, aga võib-olla ka valitsus tervikuna, peaks koostama vahearuande, kust nähtuks, mida konkreetselt 5% SKT-st meile ikkagi annab, kuidas täpselt ja mil viisil iga maksu või laenurahast eraldatud 10 miljonit meid paremini kaitstuks teeb. Kuna tõenäoliselt on riigikaitse riigikorraldus kõige materiaalsema iseloomuga valdkond, tuleb jätta sõnasalat (“word salad” – termin, mida nartsissistide ja psühhopaatide puhul kasutatakse) ja anda inimestele ümberlükkamatut empiirilist tõendusmaterjali. Arusaadavalt on aga tõendusmaterjali raske pakkuda, kui seda lihtsalt ei ole. Materjali väljamõtlemine sel viisil, et see oleks ka usutav, pole alati lihtne ülesanne.
Meie lääneliitlaste juhtivad meediaplatvormid kirjutavad järjepanu, et Venemaa võib tunda, et tal on praegu ideaalne ajaaken NATO ründamiseks (ERR, 12.05.2026, Rootsi kaitseväe juhataja: Venemaa võib tahta NATO-t peagi proovile panna). Salajasele luureinfole viitav Ukraina president Zelenski mainis selles kontekstis Baltimaid (ERR, 20.04.2026).
Veel eile üksmeelselt meie julgeoleku garandiks peetud USA on meid aga HIMARSi moona (Vikipeedia: M142 HIMARS – High Mobility Artillery Rocket System) tuimalt üle lasknud (Postimees, 20. aprill 2026) ja samal ajal ähvardab üldse NATO-st lahkuda (Postimees, 9. aprill 2026). Kaitsesektor on aga nagu eriti suureauguline rahasõel (ERR, 02.09.2025). Ukraina sõja viiendal aastal puudub AI hüppesse takerdunud Eestil endiselt isegi töökõlbulik ohuteavituse rakendus (ERR, 29.03.2026, Merike Teder).
Selliseid tõsiasju silmas pidades pole mõtet sarjata inimesi, kes söandavad üha enam kahelda ka meie ülejäänud kaitsevõime tõsiselt võetavuses. Võiksime ju rääkida üldistavalt põhimõttelistest vigadest Eesti strateegilises kaitseplaneerimises, aga operatiivplaneerimise läbikukkumine on praegu veelgi selgemini nähtav. Probleemid algavad juba olukorrateadlikkuse ja eelhoiatuse tasandilt. Heidutus teatavasti ei toimi, sest me ei ole suutelised Ukrainale oma üheselt mõistetavaid sõnumeid kohale toimetama. Täiesti haledad palved võimaluse korral meie õhuruumi rikkumisi vältida ei ole veenvad. Seejuures näivad puuduvad või omavad kesist katet ka kaitsetegevuse kavad.
Kõikide drooniintsidentide ühisnimetajaks on tõdemus, et siiani puuduvad täpsed plaanid selle kohta, kuidas peavad erinevad ametkonnad ja üksused kriisi korral tegutsema. Vasturääkivustest kubisevad pressikonverentsid, infolüngad ja salastamine on kõike muud kui ühiskondlikku sidusust kasvatavad, usaldust sisendavad ja kaitsevalmidust tõstvad. Droonid lendasid eile, lendavad täna ja lendavad ka homme – see ei ole kriisikommunikatsioon. Ja võõrad sõjadroonid vaba ja rippumatu Eesti taevas ei saa olla uus normaalsus.
Kui üle kõikide võllide keeratud sõjahüsteeria ei lämmata mitte ainult oma rahvast, vaid peletab eemale ka majandusele vajalikud välisinvesteeringud, ei ole enam abi niinimetatud uue sõnumi selguse loomisest (ERR, 13.05.2026, Indrek Kiisler). Me teame väga hästi, kelle reaalne töö tegemata on. Aga mitte vähem hirmutav on lugeda teateid Kaitseministeeriumi “järjekordsetest edulugudest”, sest mis tahes rakursist ka ei vaataks, ikka jääb kummitama korruptsioonioht, ressursi raiskamine ja tegevus, mis lähtub läbinähtavalt muudest huvidest kui riigikaitse esmased vajadused. Endiselt ei suuda Kaitseministeerium ja Kaitsevägi marsirivis ühissammu korrigeerida. Kaitseväe juhataja Andrus Merilo laiutab aga käsi ja ütleb (ERR, 11.05.2026), et ta täiesti ausalt ei mõista, miks kaitsetööstus pole muutunud julgeolekuolukorraga kohanenud: et kõik on justkui õigesti tehtud, üheplaaniline sõjaline nõuanne on antud, aga raha on läinud, moona ei ole.
Toimetaja märkus: alates sellest kohast kuni salvestuse lõpuni on ekraanil osa ETV saatest: Vahur Lauri reportaaž, Eesti Kaitseväe juhataja Andrus Merilo väljaütlemised ning lõpus ka fragment Kreisiraadio satiirilisest sketšist „800 miljonit“.
Saatejuht: “See, et meil ei ole HIMARSi taga laskemoona, ei pruugi olla ka viimane näide.” Vahur Lauri: “Eesti on loonud HIMARSi mitmikraketiheitja meeskonnad, treeninud neid õppemoonaga, aga lahinguolukorraks laskemoona ei ole. USA president on otsustanud edasi lükata laskemoona tarned mitmele riigile. Teiste hulgas on ka Eesti.” Andrus Merilo: “Kahjuks mõjutab see meid. Millal need tarned taastuvad, ma ei hakka spekuleerima, aga meie üksus on valmis iseenesest, kuid moona kohale saabumine on edasi lükatud.” Vahur Lauri: “Tuleb leida asendus, ütleb kindral Merilo. Ja praeguses maailmas ei jää HIMARS tõenäoliselt viimaseks selliseks näiteks. Pärast Ukraina sõja algust on Iraani sõda juba teine tõend, et nõudlus kasvab, aga tööstus ei pea sammu.” Jälle on ekraanil Andrus Merilo: “Ma ütlen ausalt, ma ei tea, miks klassikaline kaitsetööstus pole endiselt aru saanud, et nõudlus on suurenenud. Me peame vaatama laiemalt, mitte jääma kinnis sellesse, kas saame HIMARSile asendusmoona, vaid vaatama, millised süsteemid võiksid seda sama efekti meile kohale tuua lähitulevikus.” Lõpuks räägib Kreisiraadio sketši „800 miljonit“ kangelane Kert Ämmapets: “Minu arust on nagu kõik tehtud targasti, ei ole mingeid valesid käike tehtud, aga raha lihtsalt enam ei ole.”
Jätkab Varro Vooglaid:
Pärast ülespuhutud eduloo põrmu vajumist võttis kaitseminister Hanno Pevkuril uue sõnumi koostamine tervelt kaks nädalat. Ei, tegelikult hakkab korruptsiooni jäljega türklaste poolt Eestisse rajatav tehas siiski ka meile kõlblikku moona valmistama (Äripäev, 21.04.2026). Vähemalt selline on türklaste suuline lubadus, sest mingeid vastavaid lepinguid seni sõlmitud ei ole (Delfi, 27.04.2026, Meelis Oidsalu: Eesti ei mõista Türgi kaitseinvesteeringuga kaasnevaid riske. Tegemist on selgelt probleemse partneriga). Aga tehas tuleb. Pevkur andis omapoolse sooja soovituse lõpetada spekulatsioonid ja keskenduda sellele, et Eestisse tuleks investeering ja loodaks 1000 töökohta (ERR, 11.05.2026). Täiesti õigustatud küsimus – “kellega ettevõte need kohad reaalselt täidab?” – ei kuuluvat kaitseministri pädevusse. Igatahes on türklaste ettevõte ise teatanud, et mingi osa vajalikust tööjõust tuuakse sisse. Kui suur see osa võiks olla, sellest paraku vaikitakse.
Igati sobivalt oli ka kuu alguses Riigikogus kolmandal lugemisel kaks välismaalaste seaduse muutmise eelnõu (Postimees, 04.05.2026). Neist esimesega kolmekordistatakse kolmandatest riikidest Eestisse lubatava odava tööjõu kvooti ja leevendatakse sissetoodava tööjõu tingimusi, muuhulgas langetades nõutud palgamäära vaid 0,8 keskmise palgamäärani. Teisega võimaldatakse töö kaotavatel välismaalastel viibida Eestis töötuna kuni üheksa kuud ja laiendatakse juurdepääsu kõikidele Eestis kehtivatele toetustele. Seega nähtub, et vaatamata massiivsele rahakülvile ei ole lood meie omariikliku kaitsetööstusega sugugi hästi ja just samuti pole kvalitatiivselt paranenud meie reaalne kaitsevalmidus. Tõsiasi on see, et suur raha ei pane tingimata pingutama ega sunni innovatsioonile. Pigem teeb see hoopis mugavaks.
Mugavuse ja saamatuse kombinatsioonis kujunenud olukorda püüab aga oma huvides ära kasutada Kiiev (ekraanile ilmuvad mitu copy-paste vastavate tekstidega netis). Olukorras, kus Ukraina lahingudroonid sisenevad järjepanu Baltimaade ja Soome õhuruumi, kukuvad alla ja tabavad meie kriitilisi taristuobjekte, on ukrainlased aktiivselt lahendust pakkumas. Nimelt, nii uskumatu kui see ka ei kõla, on Ukraina valmis igasse muret väljendanud riiki paigutama oma lahingukogemusega droonitõrje grupid. Jah, saite õigesti aru – ollakse valmis saatma oma relvastatud droonisõja eksperdid võimalikult paljudesse NATO liikmesriikidesse drooniohuga võitlema ja andma sellega Venemaale senisest veelgi tugevama “casus belli” (sõna-sõnalt “sõjajuhtum”). Niisiis nähtub, et Ukraina ei ole sugugi loobunud püüdlusest lääneriike vahetult sõtta tõmmata, aga seda masendavam on täheldada meie endi riikliku reaktsiooni hambutust.
Väidetavalt (The Wall Street Journal, 14.04.2026) on küll Euroopa koostamas “USA vaba NATO” kava, kuid seejuures jäetakse muidugi ütlemata, et NATO struktuur on pea igal tasandil täielikult üles ehitatud Ameerika juhtimisele, alates logistikast ja luurest kuni kõrgeima väejuhatuseni. Ütlemata jäetakse seegi, et ühelgi NATO liikmesriigil Euroopas pole selles liidus USA liidrirolli ülevõtmiseks vajalikku võimekust ega staatust. Olulises osas sellegi tõttu, et ainult USA suudab pakkuda kontinendile tuuma “vihmavarju”, millele on ehitatud jõupõhise vastastikuse kaitse printsiip. Ka üha enam jõudu koguv Briti opositsioon on sunnitud tunnistama (Postimees, 25.04.2026), et peegel, mida president Trump praegu Euroopa silme ees hoiab ja millesse meil on nii ebamugav vaadata, näitab, et ilma USA-ta ei suuda me end reaalselt kaitsta. Olukorras, kus oluline osa Briti tuumarelva olemasolust sõltub tegelikult Ühendriikidest, on Euroopa strateegiline autonoomia naiivne muinasjutt.
Missugune peaks olema antud võrrandist ja reaalsustest lähtuv Eesti välisjulgeolekupoliitika, see kipub võimukoridorides retooriliseks küsimuseks taanduma. Mingi ettekujutuse meie poliitilise ja bürokraatliku eliidi arusaamadest annab eelpool käsitletud laskemoonatehasega seonduv rähklemine.
Ähmevõitu visioonidele ja lõpuni mõtlemata mõtetele järgnevad puudulikud plaanid (Riigikogu.ee/pressiteade, 12.05.2026, «Eesti Julgeolekupoliitika uus alusdokument jõuab Riigikogu ette») ning neist kooruvad kaheldava väärtusega teod. Ka siin valitseb peegli allegooria. Kas toetada jäägitult Ukrainat tema sõjalises pürgimuses õiglase rahuni ja tugevdada võidunarratiivi, kummardada hinge müües ja lapsi ohverdades kuldvasikat ilma vähimagi lootuseta paremale homsele (FB Global Vision Bible Church, moderator BrandonKing), või teha midagi madaldavalt meeleheitlikku nagu Eesti peaminister Kristjan Michal, poseerides koos abikaasaga välismeedias avaldatud nunnupiltidel ja paludes Eestit mitte hüljata (The Telegraph, 10.05.2026, «Don’t abandon Nato’s eastern flank, Estonian PM tells Starmer in Narva»).
Mõte sellest, et ehk peaks hoopis julguse kokku võtma, seljasirgu ajama, senise kursi ümber hindama ja kaaluma lõpuks ometi iseseisva riigi huvisid silmas pidades iseseisva poliitika ajamist, mõistagi ei aktualiseeru. See olevat hoopis vägagi kremlimeelne mõte. Mõtteainet on siin õige rohkelt. Muu hulgas seonduvalt signaalidega, et juba olemegi (ERR, 13.05.2026) välisesindajatele kuuletudes ja taas neile truudust vandudes valmis suunduma järjekordsesse “meie” sõtta Lähis-Idas (ERR, 14.05.2026, Maria-Ann Rohemäe). Sest kui isand läheb sõtta, ega siis vasall saa maha jääda. Selge see. Aga sellest räägin juba mõnes järgmises kommentaaris.
*Järgneb katkend ETV saatest 14. mail 2026, kus Veronika Uibo teavitab: “Eesti võib saata Hormuzi väina staabiohvitsere, allveelaevade meeskondi või ühe miinijahtija, et anda oma panus Prantsusmaa ja Suurbritannia ühisalgatusse, mille eesmärk on siluda suhteid USA-ga.”*
Video põhjal kirjutas teksti üles Dimitri Klenski
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.