Riigikogu liige Varro Vooglaid arvab, et Kirikute ja koguduste seadust kavatsetakse vastu võtta, kuigi selle põhiseadusvastasus pole kõrvaldatud.
Õiguskomisjoni teisipäevasel istungil, kus ma ise ei saanud Eestist eemal viibimise tõttu osaleda, otsustati saata kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 SE) teisele lugemisele koos komisjoni enda muudatusettepanekutega.
Kõige olulisem on seejuures asjaolu, et täpselt nii nagu ma ennustasin, plaanitakse seadus vastu võtta vaid kosmeetiliselt muudetud kujul ehk kõrvaldamata seda põhimõttelist probleemil, mille tõttu jättis president 24. aprillil seaduse välja kuulutamata. Kogu projekti tuumaks on teatavasti nõudmine, et EKÕK ja Pühtitsa klooster peavad katkestama oma kanoonilised sidemed. See nõudmine säilitatakse ka muudatuste kohaselt.
ERR-i uudises on kavandatud lahendust kirjeldatud nii:
“Komisjoni ettepaneku järgi muudetakse seaduse sõnastust selliselt, et kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu dokumendi alusel või majanduslikult olla seotud välisriigis asuva vaimuliku keskuse, juhtorgani, usulise ühenduse või vaimuliku juhiga, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale. Muudatusega jääb sättest välja usulise ühenduse keeld juhinduda välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest, mis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale.”
Vt Vt https://www.err.ee/…/oiguskomisjon-saatis-kirikute-ja…
Ehk kategoorilisest, st tingimusteta nõudmisest, et EKÕK ja Pühtitsa klooster peavad katkestama oma senised põhikirjalised kanoonilised sidemed, ei taganeta.
Sellega seoses toon esile väljavõtte 14. mai õiguskomisjoni istungi protokollist, millest nähtuvalt küsisin Vabariigi Presidendi kantselei esindajana komisjoni istungil viibinud ja presidendi vaadet selgitanud pr Mall Grambergi käest selgesõnaliselt, kas president näeb põhiseadusevastasust just selles kategoorilises nõudmises, ja sain selgelt jaatava vastuse. Minu küsimus on 14. mai õiguskomisjoni istungi protokollis kajastatud järgmiselt:
“V. Vooglaid küsis […], millised on presidendi hinnangul nn punased jooned piirangute osas ning kas president näeb samamoodi, et riik ei tohi nõuda sellisel viisil usulistelt ühendustelt oma kanooniliste sidemete katkestamist. On mõistetav, et kanoonilisi sidemeid ei tohi kasutada ära selleks, et ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, nt kui kanoonilistest sidemetest juhindudes antakse selliseid suuniseid. Kuid küsimus on selles, kas põhiseadus võimaldab presidendi hinnangul teha sellist üldist ja laiaulatuslikku ettekirjutust olemasolevate kanooniliste sidemete katkestamiseks. V. Vooglaid uuris veel, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega või ei saa ka sellistel tingimustel sellist nõudmist esitada. Arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama.”
Presidendi kantselei esindaja vastus on protokollis kajastatud järgnevalt:
“Mall Gramberg vastas, et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramine või katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum. President tõi mh oma otsuses välja olulised aspektid, millele Riigikogu peaks tähelepanu pöörama ehk andis juhiseid, kuidas võiks seadust muuta, mida tavaliselt presidendid oma otsustes ei tee. Ühtlasi tõi president esile ühe eelnõule tehtud muudatusettepaneku, mille kohaselt oleks seadusega sätestatud piirang olnud määratletud kitsamalt ehk usulisele ühendusele oleks keelatud juhinduda sellisest välismaise isiku otsusest, mis ise eraldi võetuna kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale. Juhtivkomisjon seda muudatusettepanekut ei arvestanud.”
Ehk lühidalt on vastus eelnevalt tsiteeritu esimeses lauses: “Mall Gramberg vastas, et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramine või katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum.”
Vt https://www.riigikogu.ee/…/3afbb313-334b-4cf8-b24b…/
Niisiis, mida me kokkuvõttes näeme?
Näeme seda, et valitsuskoalitsioon (koos sotside ja Isamaaga) on otsustanud presidendi poolt põhiseadusevastaseks arvatuna välja kuulutamata jäetud ja Riigikokku uueks arutamiseks tagasi saadetud eelnõu uuesti vastu võtta täies teadmises, et tehtavad muudatused on vaid kosmeetilist, mitte aga põhimõttelist laadi ning et seega põhiseadusevastasus säilitatakse. Sellest nähtub omakorda, kui kasin on austus põhiseaduse vastu – põhimõtet, et oma poliitilisi ambitsioone ei tohi läbi suruda, kui need pole põhiseadusega kooskõlas, lihtsalt ei tunnistata. Ei austatud põhiseadust seaduse esmasel vastuvõtmisel – ja ei austata seda ka seaduse teistkordselt vastuvõtmisel, pärast presidendi selget osutust seaduse põhiseadusvastasusele.
Eeldusel, et president jääb endale kindlaks, ei saa ta seadust ka kirjeldatud muudatustega välja kuulutada, kuna põhiseadusevastasust ei ole kõrvaldatud. Sellisel juhul peab president vastavalt põhiseaduse paragrahvile 107 pöörduma Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.
Vt https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002#para107
Niisugusel juhul saame näha, kas Riigikohus on suuteline poliitiliselt tundlikus küsimuses käituma põhiseaduse kaitsjana või pakutakse valitsusele põhiseadusega vastuolus olevate, ent dominantset ideoloogilist ja poliitilist agendat teenivate plaanide läbisurumisel katust, hoolimata vastuolust põhiseadusega. Kui peaksin ennustama, siis senisele kogemusele tuginedes kardan, et just nii see läheb. Aga muidugi on mul üksnes hea meel, kui ma eksin ehk kui Riigikohus suudab poliitilisest survest hoolimata käituda põhimõttekindlalt.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.