Erutunud reaktsioonid president Karise väljaütlemisele, et Euroopa peaks olema suuteline Venemaaga otse dialoogi pidama, on haletsusväärsed ja näitavad, kui kaugel on meie poliitiline reaalsus riiklikust mõtlemisest ja sellele kohastest hoiakutest.
Tegelikult peaks see olema ilmselge, et diplomaatia on oma huvide teostamise esmane ja peamine tasand ning otsesuhtluseks Venemaaga peaks olema võimeline mitte ainult Euroopa tervikuna, vaid ka iga Euroopa riik eraldiseisvana, th Eesti. Sest Euroopa Liit ei ole föderatsioon, mis on omandanud välispoliitilistes küsimutes liikmesriikide eest kõnelemise pädevuse.
Tagumine aeg oleks mõista, et diplomaatia peamine mõte on mitte teineteisele õlale patsutamine, vaid suhete hoidmine just seal, kus eksisteerivad erimeelsused – eriti veel erimeelsused, mis ähvardavad kasvada üle tülideks või koguni kokkupõrgeteks.
Põhiprobleemiks on tegelikult mitte see, kas peaksime või ei peaks Venemaaga suhtlema, vaid see, et Eestil puudub valitsuse tasemel elemenetaarne võimekus Venemaa suunal diplomaatia praktiseerimiseks. Ei ole ju võimalik kujutada ette nt Tsahknat itsumas läbirääkimiste laua taha Lavroviga, sest klassivahe on lihtsalt karjuv.
See on meie tegelik häda ja just selles tähenduses tuleb mõista ka Tsahkna kommentaare, et Kremli ukse taha kraapima minna oleks mõttetu ja vale. Reaalset suutlikkust kuidagi teisiti Kremliga suhestuda asjaomasel ei olegi.
Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.