Vooglaid: «Sinilill» — kas patriotismi žest või vasalli lojaalsusmärk?

Nagu igal aastal, juba pikemat aega ilmuvad aprillikuus paljude võimupositsioonidel olevate või riigivõimuga tihedalt seotud inimeste rinnale pildis sinililled, sest ellu viiakse kampaaniat “Anname au!”.

Sarnaselt KaPo peadirektor Margo Pallosonile ja propagandist Andres Kuusele nägime hiljuti ETV stuudios ka Kaja Kallast kampaaniasse panustamas, nagu ta on seda teinud juba aastaid.

Küllap näeme aprillikuu jooksul sinilille kandmas õige paljusid poliitikuid, ametnikke, meediatöötajaid ja muid avaliku elu tegelasi.

Arusaadavalt, sest sinilillest on kujunenud lojaalsusmärk. Olgugi, et kõik asjaosalised ei pruugi seda teadvustada, demonstreeritakse sinilille kandes nii-öelda õiget meelestatust, kuulumist õigete ridadesse ning truudust valitsevale poliitilisele programmile ja süsteemile. Just see on sinilille kandmise peamine tegelik tähendus.

Seda sama tähendust on omanud Facebooki profiilipildile lisatud valge südameke, kui toetusavaldus homoideoloogia juurutamisele, samuti kriipsutatud COVID-19 eest raamistus, kui toetusavaldus koroonadiktatuurile. Samas vaimus kantakse rinnas või lisatakse oma profiilipildile ka Ukraina lipukesi, et kellelgi ei tekiks Jumala pärast kahtlust kandja poliitilises õigeusklikkuses.

Erinevalt Kaja Kallasest, Margo Pallosonist ja Andres Kuusest, aga ka Marko Mihkelsonist, Kalev Stoicescust, Kristjan Michalist, Hanno Pevkurist ja teistest, mina sinilille endale rinda ei pane. Sel lihtsal põhjusel, et kõnealune märk sümboliseerib vasallriigile omast välisjulgeolekupoliitilist programmi ning selle aluseks olevaid süsteemseid valesid, mis on vastuvõetamatud ja eemale tõukavad nii ideeliselt kui ka moraalselt.

Selgitan seda veidi lähemalt. Muidugi on mul inimlikult kahju Kaitseväe välismissioonidel vigastada saanud sõduritest ja nende peredest, kelle toetamiseks sinilille märke müüakse. Mitmeid selliseid mehi tunnen isiklikult ja pean neist ka lugu, aga samas pole ma nõus tunnustama ei neid ega teisi Kaitseväe sõjalistel välismissioonidel osalenud sõdureid veteranidena, sest mitte igas sõjas osalenud sõdurid pole veteranid.

Sisulises tähenduses on veteranid üksnes need inimesed, kes on käinud sõjas oma riigi, oma maa ja oma rahva kaitseks. Antud juhul räägime aga sisuliselt palgasõduritest, kes on hea raha eest osalenud sadade tuhandete inimeste surma põhjustanud USA agressioonisõdades, mitte sõjas Eesti kaitseks. Seda tõsiasja ei muuda ükskõik kui suur kogus valelikku propagandat, sealhulgas sisendust, et kõik need on olnud meie sõjad. Ei, need ei ole olnud meie sõjad. Kindlasti mitte.

Sinilille kampaania taustaks olev mõttekonstruktsioon, justkui tähendaks USA agressioonisõdades kaasalöömine osalemist sõjas Eesti kaitseks, ei kannata mitte mingit kriitikat. Just samuti ei kannata kriitikat julgeolekupoliitika, mis lähtub eeldusest, et saavutamaks Eestile kaitset võimaliku agressioonisõja eest, peab Eesti ise panustama agressioonisõdadesse teiste riikide vastu. Sellist poliitika viljeledes ei erine me sisuliselt näiteks Valgevenest, mis samuti toetab Venemaa sõjategevust Ukrainas, lootes seeläbi tagada endale Venemaa kaitse.

Lisaks ei ole niisugune poliitika üksnes moraalselt vastuvõetamatu, vaid ka lühinägelik.

Mingid garantiid, et sellega ka päriselt tagatakse Eestile sõjaline kaitse, loomulikult ei eksisteeri. On vaid naiivne lootus, kui sedagi, sest teatavasti ei kohusta NATO lepingu artikkel 5 ühtki NATO liikmesriiki sisuliselt mitte millekski. Päris kindlasti mitte sõtta minekuks Venemaa vastu. Kusjuures see ei ole arvamus, see on fakt. Just samuti on fakt, et kogu NATO eksistentsi jooksul pole USA, mille globaalse hegemoonia kindlustamise vahendina NATO reaalselt toimib, kordagi ühelegi teisele NATO liikmesriigile sõjaliselt appi läinud.

Ainus kord, kui NATO lepingu artikkel 5 alusel on sõtta mindud, oli siis, kui niinimetatud liitlased tõttasid kaksiktornide kontrollitud õhkimise järel kuulekate vasallidena USA vile peale väidetavasse terrorismivastasesse sõtta Afganistanis.

Asjaolu, et president Donald Trump nimetab NATOt “pabertiigriks” ja ähvardab USA alliansist üldse välja viia, üksnes kinnitab, et NATO pakutav kaitse on pigem illusioon kui reaalsus. Struktuur, mis pidi meile tagama igikestva ja kindla kaitse, on paljastunud vägagi haprana.

Selle kinnitusena saime alles hiljuti NATO eelmise peasekretäri Jens Stoltenbergi memuaaridest kuulda, kuidas USA ettepanekul arutati venelastega meie seljataga juba viis aastat tagasi NATO Baltikumist taandumist. Ei saa välistada, et midagi niisugust on praegugi maailmakorra ümbermängimise osana arutatud või koguni kokku lepitud. Sobing stiilis “Lääne poolkera – USA mõjusfääriks, Ida-Euroopa – Venemaa omaks” on pigem tõenäoline. Ehk siis narratiiviga, et kuulumine NATOsse tagab meile alalise ja kindla kaitse, on pikka aega avalikkusega manipuleeritud ja avalikkust eksitatud.

Mis puutub aga loosungisse “Anname au!”, siis lisaks eelnevale tasub küsida, mille eest me ikkagi au andma peaksime? Kas selle eest, et kaitseväelased on otsustanud minna kõva raha eest palgasõduritena agressioonisõdadesse oma panust andma?

Mida on selles auväärset? Aga veelgi enam – kas me üldse teame, millega need mehed on sõjalistel missioonidel päriselt hakkama saanud? See, et sõdades tapetakse inimesi, ei tohiks tulla kellelegi üllatusena.

Aga kui palju inimesi on meie sõdurid nendes sõdades tapnud ja kui palju on nad tapnud tsiviilisikuid? Teame ju paljuski tänu WikiLeaksi paljastustele, et nii Afganistanis kui ka Iraagis panid niinimetatud liitlasväed toime palju sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid.

Ühe näitena paljudest võib meenutada Abu Ghraibi vanglas USA sõdurite poolt toime pandud perverssusi ja muid jäledusi. Aga kas teame midagi ka meie missioonisõdurite võimaliku seotuse kohta niisuguste kuritegudega? On seda kunagi üldse uuritud? Pole kuulda olnud. Aga kui on uuritud, siis miks ei ole uurimise tulemusi ka avalikkusega jagatud? Või peaksime me tõesti uskuma, et meie missioonisõdurid pole toime pannud ühtki sõjakuritegu? Selleks peaks olema väga naiivne.

Alles hiljuti saime kuulda, kuidas Austraalia võimud vahistasid riigi kõige enam autasustatud sõduri. Talle esitatakse süüdistus viies sõjakuriteo episoodis, mis on seotud Afganistani missioonil olles relvastamata tsiviilisikute tapmisega. Varem on sama mees saanud oma riigilt mitu kõrget sõjaväelist autasu tegevuse eest kuuel missioonil Afganistanis aastatel 2006–2012. Ehk temalegi on varem antud õige rohkelt au.

Eestis aga ilmselt jäämegi küsimusi esitamata, tuimalt au andma ning kõigi nende ausate põhjaliku ja avaliku läbivalgustamiseni, mida meie missioonisõdurid on reaalselt Afganistanis ja Iraagis toime pannud, kunagi ei jõutagi. Sest kui sealgi peaksid avalduma sõjakuriteod, siis nende paljastamine purustaks müüdi, mille oleme oma rahvuslikku ja riiklikku eneseteadvusse ehitanud.

Palju mugavam on üldse mitte selliseid küsimusi tõstatada, tembeldada nende küsimuste tõstatetud Kremli käsilasteks, lükata sinilill rinda ja anda au. Jah, kahtlemata on see oluliselt mugavam, aga siiski ei tohiks olla raske aru saada, et palgasõdurina agressioonisõdades osalemine ei ole tegelikult mingi auasi. Just nagu ei ole auasi ka võimalike sõjakuritegude suhtes silmade kinni pigistamine.

Paraku nähtub, et jõudmaks arusaamiseni nii lihtsana näivatest tõdedest, tuleb meil rahvana ja riigina käia veel läbi pikk arengutee. Arengutee, mille vältimatuks osaks on asjade nimetamine õigete nimedega.

Seetõttu kordan, et mitte iga sõjas käinud sõdur ei ole veteran, just nagu USA agressioonisõjad ei ole meie sõjad. Ei ole seda ka Iraani-vastane agressioonisõda, millele konservatiividest ja internatsionalistidest riigikogu liikmed hiljuti vastupidiselt rahva enamuse hoiakutele ja ootustele õndsas üksmeeles toetust avaldasid.

Siiski ei maksa meil olla üllatunud, kui peagi kõlab taas koeravile ja sellestki sõjast tehakse järjekordne meie sõda. Ja kui meilt kõigilt siis oodatakse, et anname nii sõttamineku otsuse langetajatele kui ka sõtta läinutele au.

Ärme tee seda. Ärme allu sellistele manipulatsioonidele.

Video põhjal kirjutas teksti üles Dimitri Klenski

allikas

Arvamused rubriigist «Rahva Tribüün» ei pruugi toimetuse seisukohaga kokku langeda. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, avaldame selle hea meelega samuti.